Mõistus ja reaalsus

Ta seisis mu ees - tuhm, tumedate silmaalustega, poolde selga ulatuvate tumedate lendlevate juustega, seljas vana auguline kleit. See kleit oli helesinine ja meenutas mulle hetkeks taevast, kuhu see olend pärast surma vist kindlasti ei satu, juba oma hirmuäratava välimuse pärast. Suured tennisepalli suurused silmad, ripsmed pikad, kõrge laup, väike,peaaegu olematu nina ja kitsa joonega huuled. Ta nägu oli justkui vihast ja valest moondunud. Kuid ainult hetkeks, sest peale seda, kui olin tõstnud oma väriseva käe ja astunud pool sammu, naine võpatas, tema silmisse laskus kurbus, huulekaar vajus allapoole kaardu ning ta silmist tuli üksainus suur pisar, mis mööda tema hästivormitud põske allapoole hakkas voolama.
Pärast poole sammu astumist ehmusin täiesti ega julgenud end enam liigutada. Seisin siis üks käsi imelikult enda kehast eemal ja toetusin ühele jalale. Otsustasin, et äkki on sõnadest abi, kuigi mul polnud aimugi, kas too naine võis minust aru saada - ta oli ju lihtsalt ilmunud eikusagilt. Olin astunud oma kabinetti sisse ja tule süüdanud. Ta oli seisnud seal vist juba kaua aega. Pärast seda läksid tuled nagu nõiaväel pimedamaks ja kabinet paistis olevat nagu videvikus.
 Proovisin naisele midagi öelda.
"Kes sa - " ma ei jõudnud lausetki lõpetada, kui naise nägu väändus imelikult, ta sarnaluud tulid näos vastikult esile ja ta karjatas - nii läbilõikav, kui see oli.
 Panin vapustusest käed silmade ette. Saabus vaikus. Ma ei julgenud vähemalt pool minutit piiluda. Lõpuks julgust kogunud, tegin salamisi ühe silma lahti ja nägin ikka seda naist, ainult et nüüd oli ta võikam - tema parema käe käsivars kuni küünarnukini oli otsast kukkunud ja tema jala juurde lebama jäänud. Kui mu pilk jalani jõudis, avastasin, et säär ei olnud reiega otseselt kinnitatud, ta säär lihtsalt toetus mingil määral reiele ja oli kehast lahti, liha ja veri otsast paistmas.
 Minu järjekordseks ehmatuseks naine rögises midagi arusaamatut ja juba järgmisel hetkel vajus ta silm silmakoopast välja, kukkus maha ja veeres, veeres otse mu jala juurde. Niipea, kui silmamuna mu jalga puudutas, röökisin hirmust, pigistasin silmad kõvasti kinni, jätkasin karjumist, kuni minust kinni võeti.
"Mis viga, Eric?" küsis mu sekretär hirmuga.
 Leidsin end seismas täpselt seal samas, kus ma ka naisega kohtumise ajal olin, aga kõik oli valgem ja kedagi peale minu ja sekretäri polnud toas.
"Ah, ma ei tea, mingi hoog tuli vist peale," vabandasin.
"No olgu, aga homme konsulteerige kindlasti arstiga. Võimalik, et teil on midagi viga."
Sekretär keeras end ümber ja ma kohkusin. Tema parema käe küünarnuki juures oli õmblusarm ning selle juures nagu õhus lendles mulle tuttava helesinise kleidi auklik varrukas.
"Oodake siin, ma toon teile midagi rahustavat," sõnas naine enne toast väljumist. See oli see hetk, kui ma jooksma pistsin.

Hull

 “Lähme sinna lossi,” ütles Kerdo oma vanemale vennale ühel pärastlõunal,kui nad olid matkal.
 “Ei,sinna me küll ei lähe,” vastas Kerdo vend Gabriel kahtlustavalt.
 “Miks mitte?See koht tundub nii põnev.Uurime seda lähemalt,” pakkus Kerdo.
 “No olgu,aga ainult viisteist minutit,” pakkus Gabriel.
 “Jess! See loss on nii äge!”.Kerdo lausa kargas rõõmust.
 Poisid astusid hirmutavasse majja sisse.Maja uks oli suur ja krigisev.Esimene tuba oli väike kambrikene.
 “Aah!” karjus Gabriel.Ta nägi maas moonutatud laipa.
 “Lähme siit minema!” nõudis ta kohe.
 “Mis sul viga on?Mida sa nägid?” küsis Kerdo kulmu kortsutavalt.
 “Seal on laip,” Gabriel osutas värisevalt oma näpuga nurga poole.Kerdo hiilis surmvaikselt nurga poole.See,mida ta nägi,oli vapustav.Maas lebas üks must kalts.
 “Gabriel,sa oled ikka hale küll.See on kõigest kalts.”
 “On või?Miks mina nägin,et laip?” ta mõtiskles endamisi ning siis läksid nad edasi järgmisesse tuppa.See oli juba suur saal ning selle keskel oli sädelev kroonlühter.
 “Appi!” karjus Gabriel jälle.”Siin kummitab!”
 “Mida sa jälle nägid?” küsis Kerdo juba tüdinult.
 “Üks hallikas olevus kiirustas just seina poole ja kadus,” vastas poiss jällegi väriseval häälel.
 “Kuule Gabriel,sul on vist midagi viga,” oli Kerdo mures.Ta venna nägemused ajasid tallegi hirmu nahka.
 “Appi!Vaata!” Gabriel näitas näpuga suure kroonlühtri poole.
 “Seal ta on.Ta jälgib meid,”
 “Kes seal on?Mina ei näe küll midagi,” vastas Kerdo nüüd juba närviliselt.
 “Lähme siit ruttu minema,muidu ta jõuab meile järele!” karjus Gabriel ja nüüd nad juba jooksid.
 “Kes meid taga ajab?Mida sa näed?”Gabriel ei jõudnud enne  vastata kui nad olid lossist juba peaaegu kilomeetri kaugusel.
 “See hirmsa moonutatud näoga laip ajas meid taga.Kuidas sa ei näinud?”
 “Ma ei tea,” vastas Kerdo mõtiskledes ,”lähme parem koju ja räägime emale.”
 Poisid läksid koju ning Kerdo jutustas emale Gabrieliga juhtunut.Ema võttis ruttu takso ning nad kõik sõitsid arsti juurde.Seal seletas ema seda imelikku juhtumit ning Gabrieliga tehti testid.Tuli välja,et ta oli natuke vaimuhaige,aga seda polnud ennem märgatud.Kuid miks siis see kõik lõi välja just selles salapärases lossis?

Inspiratsioonilaks

Mäed ja lumi - kaks lahutamatut asja kui tegemist on mäestikuga. Kuid nad mõlemad on nii erinevad. Mäed - osad neisr on tekkinud iidsel ajal, kui inimloomus veel loodust ei mõjutanud Mäed on suured, targad ja kindlad - mida veel neilt loota? Kõik püsimatud mäed on mäestikest kaugemale läinud ja küngasteks taanudnud.
 Suured mäed mäestikes tekitavad minus üleoleva tunde, kuid ainult hetkeks. Siis tuleb suur tahtmine neid kallistada. Mäed võivad küll olla suured, aga tundub, nagu neis peituks miski väike ja soe, mis igaühele meeldib.
 Mäed on ilusad nii kaugelt kui ka lähedalt, seest kui ka väljast - kaunid, võimsad, minu jaoks rõõmsad ja soojad. Võib-olla liiga soojad, seepärast neid tasakaalustabki lumi - valge, särav, kuid külm. Ta sajab alla siis, kui tahab ja sulab siis, kui tahab või kui ilm seda tahab. Mägi aga seisab ja laseb kõigel enda juurde tulla. Nii langebki lumi mäele ja heidab talle vaiba.
 Ilma võimu all olev lumi tüdineb kõigest nelja kuuga mäest ning laseb end rõõmsalt mööda mäenõlva vee kujul alla.
 Nii mäest alla kihutades moodustab mägijõgi meile imeilusa vaatepildi, mida vaatame suu lahti, silmad klaasistunud ning jäädvustame hetke tema teekonnast videolindile.

Mägi

Miks kasvab mägi (kui ta üldse kasvab või omal ajal kasvas) ainult alt ülespoole? Mina tahaksin, et mägi kasvaks ülevalt allapoole. Ta valiks endale kõige alguses sobiva kõrguse ja istutaks esimese kivi, mis maa poole laiemaks hakaks kasvama.
 Kui see mägi, kes kasvama hakaks, oleks hea, siis ta valiks oma kasvukohaks ühe hästi lageda ja tasase maa, mis oleks ilma küngasteta ilmetu ja igav. Kui ta aga oleks paha mägi, siis paneks ta end kasvama täpselt suurlinna keskele, et inimeste rahu rikkuda ja nende elamuid lõhkuda.
 Uus mägi saaks kasvamiseks vajalikku jõudu õhult ja pilvedelt, kellega ta kasvades sõpradeks saaks.
 Kui mägi juba suureks saaks, oleks tal väga palju sõpru - kõik need pilved, kes temast möödunud oleksid, kõik lennukid ja helikopterid ning muidugi ka päike ja kuu, sest neid näeks ta iga päev ja öö.
 Mägi elaks oma kodus kuni maailma viimase päevani ja kui ta väga paha ei oleks, siis elaksid ka teised mäed tema juures ja nad saaksid kõik omavahel hästi läbi.

Muusika annab elule mõtte

Poiss istus valges ruumis valgel toolil, millel polnud seljatuge. Ta jägis ainiti enda ees seisvat tüdrukut. Tüdruk seisis poisist veidi kõrgemal, justkui platvormil. Poiss otsis oma silmadega tüdruku omi, kuid tüdruk vaid naeratas endamisi ning tema hallid silmad olid suunatud kaugusesse. Tundus, nagu ta teaks, et ta meeldib poisile.
 Poiss istus ja ootas. Tüdruk avas ikka veel kaugusse vaadates suu. Suust väljus harmooniline muusika, mis paelub igaüht, kes seda kuuleb.
 Poiss tundis elevust, naeratas, sulges silmad ja vajus tahapoole ekstaasi kätesse.

See oli praeguseks viimane jutt, sest ma lähen homme Norrasse ja tagasi tulen alles 17. juuni :). Kui koju tagasi jõuan, siis postitan edasi ;). Seniks ilusat suve!

Kirjanduse tunni kirjanduslaks

Ta seisis mu kõrval ja üritas mu tähelepanu endale saada mu nime hõigates.
 "Kas ma saaksin su töö pealt õppida? Mul on pärast kuuendat tundi konsultatsioon," seletas ta neutraalselt.
 Sõbrannade kavalad pilgud vahtisid mind ja olid valmis igal vabal hetkel mind mõnitustega pilduma.
 "No eks ma siis pean sulle selle andma, ilma sa ju kukuksid tõenäoliselt läbi," vastasin sarkastiliselt, otsisin töö kotist välja ja ulatasin selle talle ilma ühegi edasise emotsioonita. Ta läks ja istus kaugemale seina äärde maha ja hakkas õppima.
 "Vau, sa pole ikka üle saanud," pilgutas Trixie silma ja osutas peaga seina ääres istuva poisi poole, kes oli kulmu kergelt kortsu tõmmanud. Olin hetke segaduses, kuid siis meenusid mulle eelmiste nädalate mõtted ja teod.
 "See läks üle, usu mind, " ütlesin Trixie'le kindlalt.
 "Kuidas nii? Eile alles sa ütlesid, et - ," aga ta ei jõudnud vastata, sest ma segasin vahele : "Mis vahet seal on, mida ma ütlesin? Ma sain temast üle!" sistasin lõpus läbi hammaste.
 "Miks sa siis ütlesid, et sul oli nii hea tunne, kui ta su juures oli. Need huuled..." ta jäi mõttesse ja siis keeras pilgu järsult minu poole, näol kaval ilme.
 "Pff...Ja mis siis , kui ütlesingi ja see kõik nii oligi? See ei tähenda,et ta mulle veel meeldiks, vähemalt selles mõttes. Näed, " osutasin käega bioloogia õpetaja poole, "tal on ka ilus, ee, kõnnak, aga ega ta siis mulle kohe ei meeldi."
 "Mh, ma ei mõtle nii...Sa ütlesid seda eile nii kavalalt ja tagamõttega."
 "Kavalalt ja tagamõttega? Ma ei tea, mida sa endale ette kujutad, aga kui sa ei usu mind, siis ma räägin äkki Fredile ka, mida sina temaga õhtuti mõtetes teed?"
 Trixie lõi mind kõvasti vastu õlga ja sisistas: "Kui sa seda teed, võin garanteerida, et ühtegi ilusamat inimest kui see rõve arvutiõpetaja sa oma elus enam kunagi ei kohta, " ähvardas tüdruk päris tõsiselt.
 "Praegu ma veel näen ühte ilusamat inimest kui see härra Juhe seal komandal korrusel, sest Fred tuleb siia poole."
 Fred kõndis kõrgilt mu juurde, sirutas käe koos mu tööga minu poole ja ütles : "Vabanda, aga ma ei jaga su käekirja kohe üldse mitte."

Vedel inimene

Arutult pead raputades üritas ta oma olemust paremaks teha. Tõstes käe kaela taha ja vinnates oma pea poolde selga, nägi ta välja juba natuke nagu mõni teiselt planeedilt pärit olevus.
 Tundus, nagu tal poleks luid. Jälgides, kuidas ta nägu kahtlaselt kurgu alla vajus, võis isegi viia aastane laps öelda,et onu näeb välja nagu vedel inimene
 Otse enda ette vahtides üritas olevus lugeda vihikus olevat teksti. Õigupoolest ei näinud ta paberi peal mitte teksti, vaid üüratut värvilise ekraaniga mobiiltelefoni. Olevuse kujutlusvõime oli ääretult suur. Ta võis lausa äikesetormi ajal aknast välja vaadates põuda näha. Tihti võis ta enda olemasolu unustada ja ühte seina vahtima jääda, mitte midagi nähes. Vastupidi teistel inimestel oli teda peaaegu võimatu mitte tähele panna.

Bioloogia tunni ajurünnak :)

Kirjeldus (ilmatu pikk ja mõttetu, ära selle peale aega raiska ;) )

Ükskord tuli laks ja ma kirjutasin :)

Bioloogia tunnis tekkis hetk,kui ma sain temale pilgu heita.Hoidsin pingsalt karjatust tagasi.Kogu ta olek ja isiksus oli imeline.Minus tekkis ärevus,mingisugune imelik tunne,mis mind lihtsalt tema poole ,nagu magnet, tõmbas.Ta naeratas,kahjuks küll omaette.Tõenäoliselt sellepärast,et Kerdo tema taga tegi mingi sellise nalja,mis meiesugustele mõistmatuks jäi.See naeratus…Järjekordne ahvatlev asi tema juures.Kuidas saaks sellele vastupanna kui see on nii elurõõmus ja särav.paneb lihtsalt mind ka kaasa naeratama.Karin tonksas mind jalaga laua all.Kas ma olin tõesti nii kaua teda vahtinud,et Karin hakkas kahtlema minu vaimses korrasolekus?Keerasin järsult pea tema poole ja noogutasin kavalalt.
 “Vastupandamatu,“ libises mu huultelt üle vaid üks sõna.Ma lihtsalt pidin oma pea tagasi pöörama.Kuid siis enam polnud mul kerge ainult temale keskenduda.Mind jälgisid mingisugused uudishimulikud silmad ja ma teadsin,kellele need kuulusid. Kerdo, hüüdnimega Geel, jälgis mind pingsalt ja naeratas põgusalt.Jah,ta teadis,et mulle meeldib Tom.See fakt ei olnud tundmatu ka Tomile endale.
 Üritasin Geelile naeratada,kuigi see ei kukkunud minu päris suurest ehmatusest välja.Mind kohutavalt häiris see,et keegi jälgib mind samal ajal,kui ma üritan kedagi teist jälgida.Samas kohutas mind ka mõte,mida Geel minust nii arvab.Mida erilist tal ikka arvata on? Lihtsalt olen haigelt armunud.Jah,olingi,kuid täiesti mõttetult.Tom ei teinud minust väljagi.Olin tema jaoks kui midagi täiesti tavalist - üks veemolekul suures meres.Mitte miski.Tema seevastu oli minu jaoks nii tähtis,et ma võiks kogu oma nädala tegemised ära jätta selleks,et hetkeks temaga paar sõnakest vahetada.Hah,mõttetu üritus.Ta rääkis minuga ainult asjaolude sunnil,mitte kunagi vabatahtlikult.Ta lausa nagu oleks mind vältinud.Ei,vist ikka mitte,siis väldiks ta ka enamusi teisi meie klassi tüdrukuid...Noh,ta suhtleb kõige rohkem meie kooli tibi ja piimarinna Martaga.Ja vahest ka teise iluduse Beatrixiga.Mõlemad meie klassi esimissid.Mina aga lihtsalt hiilgan oma õpitulemustega ja tänu sellele küsib Tom harva (väga harva) minu käest ülesande vastuseid,neidki vastumeelt.Masendav on armastada inimest,kes ei tee sinu kohalolekust väljagi.
 Kui nüüd täiesti aus olla,siis Tom on meie klassi kõige kenam poiss ja sobiks vabalt Calvin Klein'i aluspesu modelliks.Võib-olla sellepärast ta mulle alguses meeldima hakkaski,aga hiljem sain aru,et välimus ei tundugi ta parim osa olevat.Ei,see pole kindlasti tema parim osa,sest olen näinud teda naeratamas ja asjadest rõõmu tundmas.Ta on nagu väike laps,kellel lähevad tühisest asjast silmad sära täis ja suu naerukile.Ta naerab iga tobeda nalja üle, mida Geel suudab korda saata ja kui isegi see ei aja teda naerma,siis paneb ta vahele mõne imeliku lause,mille üle ta siis pärast omaette naerab.Kõrvalt on seda üsna huvitav jälgida.Ma arvan,et selle kõige keskmes oleks asi veelgi parem.Oeh,mida ma unistan,seda ei juhtuks kunagi.Ennem naerab ta minu üle,kui minuga koos.Noh,ükskord tegelikult naeris isegi mu nalja üle.Kahjuks oli see nii mage,et mul ei tulnud isegi naeratust suule.Muidugi pärast Tomi kõlavat naeru üle klassi kuuldes,tuli minusse soe tunne.Ta naeris mu nalja üle!Ma ei suutnus seda uskuda.Ja see nali oli veel nii mage,et anna olla.Ütlesin oma klassivenna perekonna nime (mis oli Teibu) meelega valesti,seega Tobu ja ta naeris,nagu oleks sajandi nalja kuulnud.Tõesti,selline tunne,nagu oleks ta alaarenenud.Vist ongi.14-aastane poiss annab välja seitsmeaastase aru.
 Üldse on teda vaadates tunne,nagu oleks tegu lasteaialapsega.Näiteks ükskord inglise keeles kirjutas õpetaja tahvlile luuletuse ning peale paari korda lugemist,kustutas enamuse sõnu sealt ära.Meie pidime kogu luuletuse koos puuduvate sõnadega endale vihikusse kirjutama.Kui see tehtud oli,lasi õpetaja mul luuletuse valju häälega ette lugeda.No eks ma siis lugensin.Sellele järgnes sekundi murdosa pikkune paus ning Tom tõstis käed võidukalt üles ning hüüdis :"Mul oli ...(jah,seal oli mingi kahtlane mõttepaus)... kõik õige!" . Kas pole mitte titte meenutav käitumine? Eks muidugi kogu klass hakkas naerma ja kostsid hüüded nagu "oled tubli!" ja "oi,tõesti?".Mina aga vaatasin teda naljakalt sooja naeratusega.Mulle meeldis ta nii kohutavalt tänu oma lapselikkusele ja suurele püüdlikkusele näha välja nagu tõeline mees.Väljast ta peamiselt selline välja nägigi,seest poolt aga...ma kahtlen.
 Muidugi on üks ta lemmiktegevusi valge-mustalapilise ümara asja tagaajamine, mida inimkeeli nimetatakse jalgpalliks. Eino iseenesest idee, et ta teeb sporti ja on üks selle ala tippe, ei ole tegelikult halb, aga kõik harjumused ,mis sellega kaasnevad, on häirivad. Ei,ma ei kavatse jälle vinguma hakata,nagu mul see harjumuseks on. Ta lihtsalt hoolib endast liiga palju. Ei,siis saaks seda minu kohta ka öelda. Ta ei hooli mitte lihtsalt endast, vaid enda välimusest. C'mon, mulle ei meeldi vaadata, kuidas üks poiss enda juukseid paremale poole viltu silub iga kahe ja poole minuti tagant( ei,ma pole aega võtnud,see lihtsalt tundub nii). Ükskord ajaloo tunnis ta lausa imetles oma parema käe musklit. No okei, ma imetleksin ka, aga mitte päris tunni ajal  kui on võimalus, et sa oma piinliku žestiga vahele jääd. Minule ta jäi ja Bellatrixile ka.

Krati tegemise õpetus

Esimesel neljapäeval alusta krati tegemist. Selleks kogu kokku kõikvõimalik koli oma majapidamisest, mida sa nagunii ei kasuta. Alusta krati peast, võttes selleks siis kas mõne vana poti või kastruli. Silmadeks kinnita kaks nööpi, milled võid võtta vanalt kampsunilt. Nina pole vaja teha kui sa just ei taha, et su kratt midagi lõhna järgi üles ei otsiks. Kui nina on vajalik, kinnita selleks nael. Ka suu pole soovitatav kui peres on ropu suuga liikmeid. On võimalus, et ka kratid hakkavad kasutama roppe sõnu, mida teiegi oma peres. Kui ka suu on tingimata vajalik, kinnita sokk poolkaares krati nina alla.
 Teisel neljapäeval alusta krati kehaga. Selleks kõlbab vana kott, millega sa kunagi koolis käisid. Kinnita see krati pea külge ja otsusta ära, millised hakkavad välja nägema käed. Nendeks võid võtta tabureti jalad. Kui tahad,et kratil oleks mugavam kullakotte kaasas tassida, kleebi taburetiotste külge hambaorgid. Need toimivad nagu sõrmed.
Kolmandal neljapäeval meisterda jalad mitte millestki muust kui tühjadest vetsupaberirullidest, mis on üksteise otsa kinnitatud. Kui öö hakkab saabuma, mine õue varjulisse paika ja võta kratt kaasa. Seejärel otsi oma telefoni kontaktiraamatust üles vanapagana number ja helista talle. Lepi kokku kohtumispaik ja ilmu sinna õigeks ajaks.
 Nagu teada, tahab vanapagan krati hinge eest kolme tilka verd. Sina ole kaval ja anna vanapaganale vere asemel kangelt punaseks värvitud spordijooki, nii jääb su hing alles. Kui oled toiminud vastavalt juhendile, on sul kratt valmis!

Kissul oli kirjanduse tunniks vaja. Kirjutasin talle siis selle :)

Šokk

Ma olen pikali voodis, vaatan ainiti lage, silmad pärani. Keegi justkui kühveldaks liiva ja mulda vaheldumisi mu juba niigi raskeks läinud kõhtu. Jalad ja käed hakkavad vaikselt värisema ning ma tunnen, kuidas ma oma raskusega maasse vajun. Ikka ainiti vaatan lage ja mu mõtted on hajevil üllatuse ümber, mis  mulle just osaks sai. Kuidas ma võisin nii kaua pime olla? Nii kaua kurt olla? Kas reaalne maailm ei läinud mulle üldse korda?
 Laman ikka veel liikumatult ja vaikselt värisedes. Ma ei suuda enam selles asendis kõigele mõelda. Tõusen istukile, võtan teki endale ümber ja näen kardinate vahelt valget kuud. Kuu ees vilksatab midagi tumedat, ma võpatan, hiilin akna juurde ja liigutan natuke kardinat. Ehmatan röögatuse peale, mis tuleb akna tagant : "Lase mind sisse! Mul on vaja su mõtetesse saada! Lase sisse!" karjub poisihääl akna tagant ja peksab jõuga vastu aknaklaasi. See on Tom, ma tunnen ta kohe ära.
 "Ei!" hüüan ma talle vastu, "Ma ei saa lasta sul seda teha! Niigi kaua olen sind oma mõtetes hoidnud ja valesid ette kujutanud. Ma pean leppima reaalsusega!"
 Järsku avastan, et teise toa aken on pärani lahti ja Tom üritab sealt sisse ronida. Ikka veel paanitsedes jooksen akna juurde ja jõuan selle sulgeda veel enne, kui Tom end sisse vinnata jõuab.
 "Sa ei pääse minu eest! Sa ei saa ilma minuta elada!" õrritab Tom takka. Avastan kiiruga, et ka ülejäänud aknad kogu korteris on pärani lahti. Kiirustan neid meeleheitlikult kinni panema enne, kui Tom jõuab sisse tulla. Pärast mitut ebaõnnestumist suudan Tomi aknast tagasi välja tõugata ja kõik aknad sulgeda.
 "Mul ei ole sind vaja! Mu fantaasiad on vastuolus reaalsusega ja need ei saa iialgi tõeks! Unusta,et sa üldse minu mõtetes oled olnud ja unusta, mida ma sinuga oma mõtetes tegin! Mul on oma elu, mida elada. Ma ei pea aega raiskama olematule. Kao, et keegi teine kuskil saaks sinuga teha samu vigu, mis minagi tegin!"
 Tom vaatas mind läbi akna nukralt ja haihtus siis õhku, nagu iga teinegi fantaasia, mille oled korra endale ette mananud ja siis unustanud.

Heia!

Tere jälle! Pole sada aastat bloginud, sest mõtlesin, et sel pole mõtet kui ma niisama mingit jama ajan :D. Niisis, nüüd otsustasin, et hakkan siia postitama lihtsalt lugusid, sest mulle meeldib väga kirjutada :)
 I hope you'll like it ! :)