Mäed ja lumi - kaks lahutamatut asja kui tegemist on mäestikuga. Kuid nad mõlemad on nii erinevad. Mäed - osad neisr on tekkinud iidsel ajal, kui inimloomus veel loodust ei mõjutanud Mäed on suured, targad ja kindlad - mida veel neilt loota? Kõik püsimatud mäed on mäestikest kaugemale läinud ja küngasteks taanudnud.
Suured mäed mäestikes tekitavad minus üleoleva tunde, kuid ainult hetkeks. Siis tuleb suur tahtmine neid kallistada. Mäed võivad küll olla suured, aga tundub, nagu neis peituks miski väike ja soe, mis igaühele meeldib.
Mäed on ilusad nii kaugelt kui ka lähedalt, seest kui ka väljast - kaunid, võimsad, minu jaoks rõõmsad ja soojad. Võib-olla liiga soojad, seepärast neid tasakaalustabki lumi - valge, särav, kuid külm. Ta sajab alla siis, kui tahab ja sulab siis, kui tahab või kui ilm seda tahab. Mägi aga seisab ja laseb kõigel enda juurde tulla. Nii langebki lumi mäele ja heidab talle vaiba.
Ilma võimu all olev lumi tüdineb kõigest nelja kuuga mäest ning laseb end rõõmsalt mööda mäenõlva vee kujul alla.
Nii mäest alla kihutades moodustab mägijõgi meile imeilusa vaatepildi, mida vaatame suu lahti, silmad klaasistunud ning jäädvustame hetke tema teekonnast videolindile.
No comments:
Post a Comment