Mõistus ja reaalsus

Ta seisis mu ees - tuhm, tumedate silmaalustega, poolde selga ulatuvate tumedate lendlevate juustega, seljas vana auguline kleit. See kleit oli helesinine ja meenutas mulle hetkeks taevast, kuhu see olend pärast surma vist kindlasti ei satu, juba oma hirmuäratava välimuse pärast. Suured tennisepalli suurused silmad, ripsmed pikad, kõrge laup, väike,peaaegu olematu nina ja kitsa joonega huuled. Ta nägu oli justkui vihast ja valest moondunud. Kuid ainult hetkeks, sest peale seda, kui olin tõstnud oma väriseva käe ja astunud pool sammu, naine võpatas, tema silmisse laskus kurbus, huulekaar vajus allapoole kaardu ning ta silmist tuli üksainus suur pisar, mis mööda tema hästivormitud põske allapoole hakkas voolama.
Pärast poole sammu astumist ehmusin täiesti ega julgenud end enam liigutada. Seisin siis üks käsi imelikult enda kehast eemal ja toetusin ühele jalale. Otsustasin, et äkki on sõnadest abi, kuigi mul polnud aimugi, kas too naine võis minust aru saada - ta oli ju lihtsalt ilmunud eikusagilt. Olin astunud oma kabinetti sisse ja tule süüdanud. Ta oli seisnud seal vist juba kaua aega. Pärast seda läksid tuled nagu nõiaväel pimedamaks ja kabinet paistis olevat nagu videvikus.
 Proovisin naisele midagi öelda.
"Kes sa - " ma ei jõudnud lausetki lõpetada, kui naise nägu väändus imelikult, ta sarnaluud tulid näos vastikult esile ja ta karjatas - nii läbilõikav, kui see oli.
 Panin vapustusest käed silmade ette. Saabus vaikus. Ma ei julgenud vähemalt pool minutit piiluda. Lõpuks julgust kogunud, tegin salamisi ühe silma lahti ja nägin ikka seda naist, ainult et nüüd oli ta võikam - tema parema käe käsivars kuni küünarnukini oli otsast kukkunud ja tema jala juurde lebama jäänud. Kui mu pilk jalani jõudis, avastasin, et säär ei olnud reiega otseselt kinnitatud, ta säär lihtsalt toetus mingil määral reiele ja oli kehast lahti, liha ja veri otsast paistmas.
 Minu järjekordseks ehmatuseks naine rögises midagi arusaamatut ja juba järgmisel hetkel vajus ta silm silmakoopast välja, kukkus maha ja veeres, veeres otse mu jala juurde. Niipea, kui silmamuna mu jalga puudutas, röökisin hirmust, pigistasin silmad kõvasti kinni, jätkasin karjumist, kuni minust kinni võeti.
"Mis viga, Eric?" küsis mu sekretär hirmuga.
 Leidsin end seismas täpselt seal samas, kus ma ka naisega kohtumise ajal olin, aga kõik oli valgem ja kedagi peale minu ja sekretäri polnud toas.
"Ah, ma ei tea, mingi hoog tuli vist peale," vabandasin.
"No olgu, aga homme konsulteerige kindlasti arstiga. Võimalik, et teil on midagi viga."
Sekretär keeras end ümber ja ma kohkusin. Tema parema käe küünarnuki juures oli õmblusarm ning selle juures nagu õhus lendles mulle tuttava helesinise kleidi auklik varrukas.
"Oodake siin, ma toon teile midagi rahustavat," sõnas naine enne toast väljumist. See oli see hetk, kui ma jooksma pistsin.

Hull

 “Lähme sinna lossi,” ütles Kerdo oma vanemale vennale ühel pärastlõunal,kui nad olid matkal.
 “Ei,sinna me küll ei lähe,” vastas Kerdo vend Gabriel kahtlustavalt.
 “Miks mitte?See koht tundub nii põnev.Uurime seda lähemalt,” pakkus Kerdo.
 “No olgu,aga ainult viisteist minutit,” pakkus Gabriel.
 “Jess! See loss on nii äge!”.Kerdo lausa kargas rõõmust.
 Poisid astusid hirmutavasse majja sisse.Maja uks oli suur ja krigisev.Esimene tuba oli väike kambrikene.
 “Aah!” karjus Gabriel.Ta nägi maas moonutatud laipa.
 “Lähme siit minema!” nõudis ta kohe.
 “Mis sul viga on?Mida sa nägid?” küsis Kerdo kulmu kortsutavalt.
 “Seal on laip,” Gabriel osutas värisevalt oma näpuga nurga poole.Kerdo hiilis surmvaikselt nurga poole.See,mida ta nägi,oli vapustav.Maas lebas üks must kalts.
 “Gabriel,sa oled ikka hale küll.See on kõigest kalts.”
 “On või?Miks mina nägin,et laip?” ta mõtiskles endamisi ning siis läksid nad edasi järgmisesse tuppa.See oli juba suur saal ning selle keskel oli sädelev kroonlühter.
 “Appi!” karjus Gabriel jälle.”Siin kummitab!”
 “Mida sa jälle nägid?” küsis Kerdo juba tüdinult.
 “Üks hallikas olevus kiirustas just seina poole ja kadus,” vastas poiss jällegi väriseval häälel.
 “Kuule Gabriel,sul on vist midagi viga,” oli Kerdo mures.Ta venna nägemused ajasid tallegi hirmu nahka.
 “Appi!Vaata!” Gabriel näitas näpuga suure kroonlühtri poole.
 “Seal ta on.Ta jälgib meid,”
 “Kes seal on?Mina ei näe küll midagi,” vastas Kerdo nüüd juba närviliselt.
 “Lähme siit ruttu minema,muidu ta jõuab meile järele!” karjus Gabriel ja nüüd nad juba jooksid.
 “Kes meid taga ajab?Mida sa näed?”Gabriel ei jõudnud enne  vastata kui nad olid lossist juba peaaegu kilomeetri kaugusel.
 “See hirmsa moonutatud näoga laip ajas meid taga.Kuidas sa ei näinud?”
 “Ma ei tea,” vastas Kerdo mõtiskledes ,”lähme parem koju ja räägime emale.”
 Poisid läksid koju ning Kerdo jutustas emale Gabrieliga juhtunut.Ema võttis ruttu takso ning nad kõik sõitsid arsti juurde.Seal seletas ema seda imelikku juhtumit ning Gabrieliga tehti testid.Tuli välja,et ta oli natuke vaimuhaige,aga seda polnud ennem märgatud.Kuid miks siis see kõik lõi välja just selles salapärases lossis?

Inspiratsioonilaks

Mäed ja lumi - kaks lahutamatut asja kui tegemist on mäestikuga. Kuid nad mõlemad on nii erinevad. Mäed - osad neisr on tekkinud iidsel ajal, kui inimloomus veel loodust ei mõjutanud Mäed on suured, targad ja kindlad - mida veel neilt loota? Kõik püsimatud mäed on mäestikest kaugemale läinud ja küngasteks taanudnud.
 Suured mäed mäestikes tekitavad minus üleoleva tunde, kuid ainult hetkeks. Siis tuleb suur tahtmine neid kallistada. Mäed võivad küll olla suured, aga tundub, nagu neis peituks miski väike ja soe, mis igaühele meeldib.
 Mäed on ilusad nii kaugelt kui ka lähedalt, seest kui ka väljast - kaunid, võimsad, minu jaoks rõõmsad ja soojad. Võib-olla liiga soojad, seepärast neid tasakaalustabki lumi - valge, särav, kuid külm. Ta sajab alla siis, kui tahab ja sulab siis, kui tahab või kui ilm seda tahab. Mägi aga seisab ja laseb kõigel enda juurde tulla. Nii langebki lumi mäele ja heidab talle vaiba.
 Ilma võimu all olev lumi tüdineb kõigest nelja kuuga mäest ning laseb end rõõmsalt mööda mäenõlva vee kujul alla.
 Nii mäest alla kihutades moodustab mägijõgi meile imeilusa vaatepildi, mida vaatame suu lahti, silmad klaasistunud ning jäädvustame hetke tema teekonnast videolindile.

Mägi

Miks kasvab mägi (kui ta üldse kasvab või omal ajal kasvas) ainult alt ülespoole? Mina tahaksin, et mägi kasvaks ülevalt allapoole. Ta valiks endale kõige alguses sobiva kõrguse ja istutaks esimese kivi, mis maa poole laiemaks hakaks kasvama.
 Kui see mägi, kes kasvama hakaks, oleks hea, siis ta valiks oma kasvukohaks ühe hästi lageda ja tasase maa, mis oleks ilma küngasteta ilmetu ja igav. Kui ta aga oleks paha mägi, siis paneks ta end kasvama täpselt suurlinna keskele, et inimeste rahu rikkuda ja nende elamuid lõhkuda.
 Uus mägi saaks kasvamiseks vajalikku jõudu õhult ja pilvedelt, kellega ta kasvades sõpradeks saaks.
 Kui mägi juba suureks saaks, oleks tal väga palju sõpru - kõik need pilved, kes temast möödunud oleksid, kõik lennukid ja helikopterid ning muidugi ka päike ja kuu, sest neid näeks ta iga päev ja öö.
 Mägi elaks oma kodus kuni maailma viimase päevani ja kui ta väga paha ei oleks, siis elaksid ka teised mäed tema juures ja nad saaksid kõik omavahel hästi läbi.

Muusika annab elule mõtte

Poiss istus valges ruumis valgel toolil, millel polnud seljatuge. Ta jägis ainiti enda ees seisvat tüdrukut. Tüdruk seisis poisist veidi kõrgemal, justkui platvormil. Poiss otsis oma silmadega tüdruku omi, kuid tüdruk vaid naeratas endamisi ning tema hallid silmad olid suunatud kaugusesse. Tundus, nagu ta teaks, et ta meeldib poisile.
 Poiss istus ja ootas. Tüdruk avas ikka veel kaugusse vaadates suu. Suust väljus harmooniline muusika, mis paelub igaüht, kes seda kuuleb.
 Poiss tundis elevust, naeratas, sulges silmad ja vajus tahapoole ekstaasi kätesse.

See oli praeguseks viimane jutt, sest ma lähen homme Norrasse ja tagasi tulen alles 17. juuni :). Kui koju tagasi jõuan, siis postitan edasi ;). Seniks ilusat suve!

Kirjanduse tunni kirjanduslaks

Ta seisis mu kõrval ja üritas mu tähelepanu endale saada mu nime hõigates.
 "Kas ma saaksin su töö pealt õppida? Mul on pärast kuuendat tundi konsultatsioon," seletas ta neutraalselt.
 Sõbrannade kavalad pilgud vahtisid mind ja olid valmis igal vabal hetkel mind mõnitustega pilduma.
 "No eks ma siis pean sulle selle andma, ilma sa ju kukuksid tõenäoliselt läbi," vastasin sarkastiliselt, otsisin töö kotist välja ja ulatasin selle talle ilma ühegi edasise emotsioonita. Ta läks ja istus kaugemale seina äärde maha ja hakkas õppima.
 "Vau, sa pole ikka üle saanud," pilgutas Trixie silma ja osutas peaga seina ääres istuva poisi poole, kes oli kulmu kergelt kortsu tõmmanud. Olin hetke segaduses, kuid siis meenusid mulle eelmiste nädalate mõtted ja teod.
 "See läks üle, usu mind, " ütlesin Trixie'le kindlalt.
 "Kuidas nii? Eile alles sa ütlesid, et - ," aga ta ei jõudnud vastata, sest ma segasin vahele : "Mis vahet seal on, mida ma ütlesin? Ma sain temast üle!" sistasin lõpus läbi hammaste.
 "Miks sa siis ütlesid, et sul oli nii hea tunne, kui ta su juures oli. Need huuled..." ta jäi mõttesse ja siis keeras pilgu järsult minu poole, näol kaval ilme.
 "Pff...Ja mis siis , kui ütlesingi ja see kõik nii oligi? See ei tähenda,et ta mulle veel meeldiks, vähemalt selles mõttes. Näed, " osutasin käega bioloogia õpetaja poole, "tal on ka ilus, ee, kõnnak, aga ega ta siis mulle kohe ei meeldi."
 "Mh, ma ei mõtle nii...Sa ütlesid seda eile nii kavalalt ja tagamõttega."
 "Kavalalt ja tagamõttega? Ma ei tea, mida sa endale ette kujutad, aga kui sa ei usu mind, siis ma räägin äkki Fredile ka, mida sina temaga õhtuti mõtetes teed?"
 Trixie lõi mind kõvasti vastu õlga ja sisistas: "Kui sa seda teed, võin garanteerida, et ühtegi ilusamat inimest kui see rõve arvutiõpetaja sa oma elus enam kunagi ei kohta, " ähvardas tüdruk päris tõsiselt.
 "Praegu ma veel näen ühte ilusamat inimest kui see härra Juhe seal komandal korrusel, sest Fred tuleb siia poole."
 Fred kõndis kõrgilt mu juurde, sirutas käe koos mu tööga minu poole ja ütles : "Vabanda, aga ma ei jaga su käekirja kohe üldse mitte."

Vedel inimene

Arutult pead raputades üritas ta oma olemust paremaks teha. Tõstes käe kaela taha ja vinnates oma pea poolde selga, nägi ta välja juba natuke nagu mõni teiselt planeedilt pärit olevus.
 Tundus, nagu tal poleks luid. Jälgides, kuidas ta nägu kahtlaselt kurgu alla vajus, võis isegi viia aastane laps öelda,et onu näeb välja nagu vedel inimene
 Otse enda ette vahtides üritas olevus lugeda vihikus olevat teksti. Õigupoolest ei näinud ta paberi peal mitte teksti, vaid üüratut värvilise ekraaniga mobiiltelefoni. Olevuse kujutlusvõime oli ääretult suur. Ta võis lausa äikesetormi ajal aknast välja vaadates põuda näha. Tihti võis ta enda olemasolu unustada ja ühte seina vahtima jääda, mitte midagi nähes. Vastupidi teistel inimestel oli teda peaaegu võimatu mitte tähele panna.

Bioloogia tunni ajurünnak :)