Mõistus ja reaalsus

Ta seisis mu ees - tuhm, tumedate silmaalustega, poolde selga ulatuvate tumedate lendlevate juustega, seljas vana auguline kleit. See kleit oli helesinine ja meenutas mulle hetkeks taevast, kuhu see olend pärast surma vist kindlasti ei satu, juba oma hirmuäratava välimuse pärast. Suured tennisepalli suurused silmad, ripsmed pikad, kõrge laup, väike,peaaegu olematu nina ja kitsa joonega huuled. Ta nägu oli justkui vihast ja valest moondunud. Kuid ainult hetkeks, sest peale seda, kui olin tõstnud oma väriseva käe ja astunud pool sammu, naine võpatas, tema silmisse laskus kurbus, huulekaar vajus allapoole kaardu ning ta silmist tuli üksainus suur pisar, mis mööda tema hästivormitud põske allapoole hakkas voolama.
Pärast poole sammu astumist ehmusin täiesti ega julgenud end enam liigutada. Seisin siis üks käsi imelikult enda kehast eemal ja toetusin ühele jalale. Otsustasin, et äkki on sõnadest abi, kuigi mul polnud aimugi, kas too naine võis minust aru saada - ta oli ju lihtsalt ilmunud eikusagilt. Olin astunud oma kabinetti sisse ja tule süüdanud. Ta oli seisnud seal vist juba kaua aega. Pärast seda läksid tuled nagu nõiaväel pimedamaks ja kabinet paistis olevat nagu videvikus.
 Proovisin naisele midagi öelda.
"Kes sa - " ma ei jõudnud lausetki lõpetada, kui naise nägu väändus imelikult, ta sarnaluud tulid näos vastikult esile ja ta karjatas - nii läbilõikav, kui see oli.
 Panin vapustusest käed silmade ette. Saabus vaikus. Ma ei julgenud vähemalt pool minutit piiluda. Lõpuks julgust kogunud, tegin salamisi ühe silma lahti ja nägin ikka seda naist, ainult et nüüd oli ta võikam - tema parema käe käsivars kuni küünarnukini oli otsast kukkunud ja tema jala juurde lebama jäänud. Kui mu pilk jalani jõudis, avastasin, et säär ei olnud reiega otseselt kinnitatud, ta säär lihtsalt toetus mingil määral reiele ja oli kehast lahti, liha ja veri otsast paistmas.
 Minu järjekordseks ehmatuseks naine rögises midagi arusaamatut ja juba järgmisel hetkel vajus ta silm silmakoopast välja, kukkus maha ja veeres, veeres otse mu jala juurde. Niipea, kui silmamuna mu jalga puudutas, röökisin hirmust, pigistasin silmad kõvasti kinni, jätkasin karjumist, kuni minust kinni võeti.
"Mis viga, Eric?" küsis mu sekretär hirmuga.
 Leidsin end seismas täpselt seal samas, kus ma ka naisega kohtumise ajal olin, aga kõik oli valgem ja kedagi peale minu ja sekretäri polnud toas.
"Ah, ma ei tea, mingi hoog tuli vist peale," vabandasin.
"No olgu, aga homme konsulteerige kindlasti arstiga. Võimalik, et teil on midagi viga."
Sekretär keeras end ümber ja ma kohkusin. Tema parema käe küünarnuki juures oli õmblusarm ning selle juures nagu õhus lendles mulle tuttava helesinise kleidi auklik varrukas.
"Oodake siin, ma toon teile midagi rahustavat," sõnas naine enne toast väljumist. See oli see hetk, kui ma jooksma pistsin.

Hull

 “Lähme sinna lossi,” ütles Kerdo oma vanemale vennale ühel pärastlõunal,kui nad olid matkal.
 “Ei,sinna me küll ei lähe,” vastas Kerdo vend Gabriel kahtlustavalt.
 “Miks mitte?See koht tundub nii põnev.Uurime seda lähemalt,” pakkus Kerdo.
 “No olgu,aga ainult viisteist minutit,” pakkus Gabriel.
 “Jess! See loss on nii äge!”.Kerdo lausa kargas rõõmust.
 Poisid astusid hirmutavasse majja sisse.Maja uks oli suur ja krigisev.Esimene tuba oli väike kambrikene.
 “Aah!” karjus Gabriel.Ta nägi maas moonutatud laipa.
 “Lähme siit minema!” nõudis ta kohe.
 “Mis sul viga on?Mida sa nägid?” küsis Kerdo kulmu kortsutavalt.
 “Seal on laip,” Gabriel osutas värisevalt oma näpuga nurga poole.Kerdo hiilis surmvaikselt nurga poole.See,mida ta nägi,oli vapustav.Maas lebas üks must kalts.
 “Gabriel,sa oled ikka hale küll.See on kõigest kalts.”
 “On või?Miks mina nägin,et laip?” ta mõtiskles endamisi ning siis läksid nad edasi järgmisesse tuppa.See oli juba suur saal ning selle keskel oli sädelev kroonlühter.
 “Appi!” karjus Gabriel jälle.”Siin kummitab!”
 “Mida sa jälle nägid?” küsis Kerdo juba tüdinult.
 “Üks hallikas olevus kiirustas just seina poole ja kadus,” vastas poiss jällegi väriseval häälel.
 “Kuule Gabriel,sul on vist midagi viga,” oli Kerdo mures.Ta venna nägemused ajasid tallegi hirmu nahka.
 “Appi!Vaata!” Gabriel näitas näpuga suure kroonlühtri poole.
 “Seal ta on.Ta jälgib meid,”
 “Kes seal on?Mina ei näe küll midagi,” vastas Kerdo nüüd juba närviliselt.
 “Lähme siit ruttu minema,muidu ta jõuab meile järele!” karjus Gabriel ja nüüd nad juba jooksid.
 “Kes meid taga ajab?Mida sa näed?”Gabriel ei jõudnud enne  vastata kui nad olid lossist juba peaaegu kilomeetri kaugusel.
 “See hirmsa moonutatud näoga laip ajas meid taga.Kuidas sa ei näinud?”
 “Ma ei tea,” vastas Kerdo mõtiskledes ,”lähme parem koju ja räägime emale.”
 Poisid läksid koju ning Kerdo jutustas emale Gabrieliga juhtunut.Ema võttis ruttu takso ning nad kõik sõitsid arsti juurde.Seal seletas ema seda imelikku juhtumit ning Gabrieliga tehti testid.Tuli välja,et ta oli natuke vaimuhaige,aga seda polnud ennem märgatud.Kuid miks siis see kõik lõi välja just selles salapärases lossis?